3-päevane Liivimaa retk


3-PÄEVANE LIIVIMAA AVASTUSRETK

3-päevane ratsamatk toimub Haanja-Vezlaicene kõrgustikul, mis paikneb endisel Liivimaal. Matka käigus teeme tiiru kõrgustiku kaunimates paikades, ületame Läti piiri ning tutvume kohalike talunike ja lõunanaabrite tegemistega. Marsruudi kogu pikkus on umbes 90 km. Matk on jagatud lõikudeks nii, et hommikupoolikul ratsutame koos väiksemate peatustega umbes 3 tundi ning õhtupoolikul sama palju. Kogu toitlustus ja ööbimised on organiseeritud taludes korraldajate poolt. Matkale ootame eelneva ratsutamiskogemusega inimesi. Kaasa tuleks võtta magamiskott ja käterätik ning soovitame hankida endale ratsutamiseks sobiv riietus.

Matkale võtame korraga kuni 8 inimest.

Matk toimub vähemalt nelja osalejaga.

Matka hind: 300 €/in.



Foto: Margus Timmo


Foto: Ingmar Muusikus

Eesti Ekspressist saab lugeda matka kohta: http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress-huppas-sadulasse-ehk-hobustega-mooda-liivimaad.d?id=66555142

Rohkem pilte toimunud matkadest: http://fotoalbum.ee/photos/oopuseke/sets/1020205


Juulikuus 2010 toimunud matka reisikiri:


Juuli  alguses sai teoks tehtud juba aastaid peas küpsenud mõte minna hobustega rändama mööda Liivimaad esiisade radadel ja vanadel  hobuteedel külast külla, talust tallu. Matkaseltskonna kokkusaamine käis  imelihtsalt. Kõik osalejad olid esimese helistamise peale kohe valmis kaasa lööma. Kolmapäeva õhtupoolikul Rõuges Eha talus viskasimegi matkakotid hobustele,  et teekonda alustada.

Peale pooleteisetunnist tõusu Haanjamaa mägedele tegime esimese peatuse Hallimäel Maasikmäe talus.  Peremees Kalju tegeles parasjagu maasikate korjamisega. Ka meie seltskond kutsuti  põllule. Prisked punased maasikad pakkusid tõepoolest kuuma ilmaga suurepärast kosutust. Seejärel  ronisime vaatetorni, et piiluda Lätimaa poole.Binokli abil ilmus silmapiiril laiuvate mägede ja metsade sinast välja ka Apekalna kiriku siluett. Lootsime sinna  jõuda järgmise päeva õhtupoolikul.

Kui seltskond hobustele istudes kuulis, et järgmiseks peatuseks on Plaanil asuv külakõrts, ajasid ka hobused kõrvad kikki.

Plaani Lodge uksel  tervitasid meid Juta ja Bob ning palusid teelistel  lahkelt sisse astuda.Pererahva energiline vastuvõtt oli tubliks turgutuseks veidi väsima hakanud matkalistele. Äiksevihmas hobustele istumine teekonna jätkamiseks ei tundunud enam kellelegi hirmus.

Õhtuhämaruses keset teedeta metsi ja põlde leidsime üles ka Vungi talu- legendaarse Liivimaalt pärit talutüdruk Marta  oletatava sünnikoha kes sai tuntukks kui esimeseks naissoost Vene tsaariks kroonitud Katariina I. Vihmasajus edasi liikudes andis sooja mõte eesootavast Hurda talu kuumaks köetud suitsusaunast.Poolpimedas  vabastasime hobused kiirelt sadulatest, andsime tubli portsu  kaera ning saatsime  koplisse sööma. Matkalisetele sai osaks meelidv õhtusöök koos perenaisega ja seejärel sauna vihtlema.

Pärast hommikusööki tuli perenaine Mare kangeks jäänud matkalistele  enda poolt korjatud rohtudega appi. Maast ja päikesest taimedesse talletatud vägi parandas kiirelt ka kõige haigemad kohad. Perenaise taluteatri antud etendus andis mõnusat vaimutoitu.

Tunnikese ratsutamisega  olid hobused soojaks sõidetud  ning  Väike-Palkna järve lähistel sooritasid kõik ratsanikud eduka hüppe Lätimaale üle vett täis piirikraavi. Veel pool tunnikest mööda vilksatavaid  Veclaicene kauneid päikesesäras maastikke ja olimegi Kornetis. Kohaliku külapoekese juures oli suurte puude all ka korralik lasipuu ning seetõttu ei saanud  sealt peatust tegemata kuidagi mööda sõita. Kuuma ilmaga kosutust said kõik – kellele õlut, kellele limonaadi, hobustele maiust.

Kätte oli jõudnud lõuna ja kohalik giid ning ka Eestimaal tuntud turismiedendaja Janis Prangels pakkus võimalust oma talus järve kaldal hobusemehe lõunat pidada. Perenaise valmistatud lambalihasupp oli nii maitsev, et tahtis keele alla viia. Kuni hobused koplis heina nosisid, otsustasime Janise juhatusel teha jalgsi väikese matkaringi. Tõus Korneti linnamäele (suhteline kõrgus umbes 90 meetrit) pani proovile füüsilise võimekuse, kuid mäelt  avanev vaade ületas kõik ootused. Uskuge – selleks, et näha, kui kaunis on Eestimaa, sõitke Lätti. Varahommikuses udus paistavad Haanjamaa kuplid kui mustad pärlid valges vahus.

Matkalt naastes tuli kiirelt oma laager kokku korjata, hobused saduldada ja edasi liikuda – sihtmärgiks Apekalna kirik. Ratsutades  mööda vanu pooleldi heina ja võssa kasvanud teid, paistsid põõsastikust välja jõudes kiriku valged seinad kui tohutu kummitus otse meie ees. Kirik paikneb kõrgel mäe otsas ja sealt avanevad suurepärased vaated üle Liivimaa.

Peale põgusat tutvust kirikuga võtsime suuna  Maurinile ning üritasime galopis ajaga võidu joosta.  Talusse jõudes oli perenaine Gunita valmis seadnud hobustele kopli ning matkalistele rikkaliku õhtusöögi. Kuumaks köetud saunas õpetas pererahvas saunamõnusid nautima koos massaažiga ning peale seda heintest tehtud madratsitele magama!

Hommikul ärgates tundus, et keegi pole öö jooksul väikest varvastki liigutanud. Kuna ees ootas pikk teekond kodu poole, otsustasin korraldada kiire ärkamise pajakaante rütmilise muusika saatel.

Kõik tegutsesid juba kogenud matkasellidena. Paari tunniga jõudsime hommikust süüa, asjad pakkida, kolm hobust rautada ja sadulatesse istuda.

Päikeselõõsas ratsutasime maalilistel maastikel lõunani. Kui palavus ähvardas juba termomeetrit lõhki lüüa, oli aeg Palujärve kaldal pikema peatuse teha. Veemõnusid nautisid nii hobused kui matkajad.

Grillides ja päevitades hakkas päike taas madalamale vajuma. Aeg oli alustada meie matka viimast, umbes 20 kilomeetri pikkust teekonda Rõugesse. Peagi hakkas üle metsade paistma Rõuge kiriku torn, seejärel orgu peitunud järvesilmad ning Eha talu Ratasjärve kaldal. Ring sai täis, päike loojus, aga veidi väsinud matkaliste silmad särasid.

Tule sinagi koos meiega Liivimaad avastama, kui tunned rännukihku, vaadates kaugustes sinavaid metsi ja mägesid.



Tagasiside matkalistelt:
 
1) Erik

Tänan veelkord Sind meeldejääva matka ja hea reisiseltskonna eest. See oli
see, millest isegi unistada ei osanud!

Selles reisikirjas on kõik tegemised kirja pandud ja raske on veel midagi
lisada. Siiski proovin läbi enda kogetu midagi kirjutada, küll ajakirjanik
oskab olulise kokku panna.

Tagasi mõeldes matkale, tuleb meelde ennekõike hea seltskond ja ilm. Kuigi
sadas vihma, parmud sõid, oli vahel liiga palav, siis see kuidagi ei
häirinud ja kõik oli parimas korras. Eks selle tingis võibolla
meeliülendav efooria, mis ratsutamine pakkus. Lihtsalt ei olnud väga kaua
aega hobuse seljas istunud ja teadmine, et see on tegelikkus, pakkus väga
palju. Tihti leidsin ennast mõttelt, et miks ma rohkem ratsamatkadel ei
käi.

Matka suurusest ja olulisusest annab aimu see, et see kestab kolm päeva ja
matkal minnakse teise riiki. Teise riiki, kus on teine keel ja teine raha.
Kõik on teistsugune. Eriti toimis see sõpradel, kui sai öeldud, et lähen
ratsa Lätti kolmeks päevaks. See kõlas kuidagi erakordselt.

Ratsamatka teeb teistest matkadest eriliseks see, et saab viibida
looduses, kus vahemaad läbitakse kiirusega, mis annab võimaluse ümbritseva
nautimiseks. Olles hobuse seljas kõrgemal, lihsalt näeb rohkem. Haanja
kõrgustiku loodus on erakordne ja vaheldusrikas. Kuppelmaastik ja vaated
kõrgendikelt lihtsalt on hingematvalt kaunid. Seekord nägin Eestimaad
Põhja-Läti poolt, kus varem ainult autoga läbi sõidetud.

Matka tegid eriliseks lisaks loodusele ka inimesed, kelle juures
peatusime. Maasikmäe talu peremehe kätetöö on midagi sellist, mida raske
sõnadesse panna. Heas mõttes "hullud" inimesed suudavad teha midagi nii
naturaalset ja erakordset. Hurda talu perenaine Mare on nähtus omaette,
kelle optimistlikust lapsemeelsusest oleks meil palju õppida. Lisaks Lätis
Prangli Jaani nime all tuntud estofiil, kes plajajalu läbi roostiku meid
Linnamäe tippu viis. Seda mäkketõusu peab ise kogema, sest see oli midagi
erakordset. Kindlasti selle matka üks hitte. Need inimesed olid lihtsalt
head inimesed, kelle lahkus tähelepanuta ei jäänud.

Soovitan seda matka kõigile, kellel huvi ratsutamise vastu. Marian ja
Vello teevad sellest sündmuse, mis jääb meelde. Loomulikult tänan Margust,
kes oskab õigel ajal asju ajada ja teisi reisikaaslasi, kellega seob meid
nüüd ühine matkakogemus.

 
2) Margus
 
Minu jaoks parimad puhkusepäevad viimaste aastate jooksul. Olen väga palju ratsamatku korraldanud ja tean, kui paljude pisiasjadega peab arvestama, et matkajad rahule jääksid. Midagi nii täiuslikku polegi viimasel ajal kogenud. 
Kogenenud matkajuhid isa ja tütar tegid suurepärast meeskonnatööd ning hästi valitud hobused muutsid matka turvaliseks ja nauditavaks. Samas oli kogu matk seiklus, sest matkarajad läbisid tihedaid metsi ja põlluääri. Ja loomulikult imeline Liivimaa loodus ning kohtumised toredate külainimestega tegi selle matka minu jaoks kordumatuks.
Saan paljudele rääkida võimsast tundest, mis tekkis, kui hobusega koos ujumas käisin- see oli minu jaoks esmakordne ja erutav emotsioon.
 
 
3) Annika
 
See kolmepäevane ratsamatk oli nagu seiklus. Enamuse ajast sõitsime mööda metsavaheteid ja lagendikke. Olen täiesti kindel, et see, kes kordki oma elus on sõitnud hobusega galoppi mööda lillevälja ei suuda seda enam unustada. Ilm oli katserändurite jaoks sobiv – saime nii paduvihma kui lõõskavat päikest. Ei oskagi öelda, kumb parem oli.
 
Nii lõunapeatuste- kui ka ööbimiskohad olid targalt valitud. Lõunapeatused olid alati järve lähedal, kus nii ratsanikud kui hobused vees mulistada said. Ööbimiskohad aga ….
 
Esimene ööbimiskoht - Hurda talu - oli nagu väljalõige eelmise sajandi elu-olust maal.  Uskumatu, et selliseid kohti veel olemas on! Ainuüksi talu perenaine proua Mare oli unikaalne oma taimetarkuse, legendide ja näitlemisoskusega.  Ja see suitsusaun ….
 
Teine ööbimiskoht Lätis proua Gunita juures oli iga ratsamatkaja unistus – saun koos massaažiga. Fantastiline.
 
Suurepärane, et matka korraldajal Vellol ja tema tütrel Marianil oli lisaks kõige muu juures ka aega mind kui oskamatut juhendada nii, et tagasivaadetes see 100 ja natuke peale kilomeetrid ei tundunudki nii hullud.
 
Kas ma teeksin seda veel? Jah, kindlasti, kuid mitte kohe homme – jalad peavad kõigepealt saavutama oma normaalse kuju.
 

4) Janis
 
Minule, kui algajale ratsutajale tundus esmapilgul antud makt saavat parajaks katsumuseks. Samas oli kokkutulnud seltskond vahva. Peatused ja kohad, mida külastasime ja mida korraldaja oli valinud olid super. Üheks meelde jäävamaks hetkeks oli hüpe Lätti üle piirikraavi. Teiseks meelde jäävamaks hetkeks ööbimispaik Lätis.
Kolmanda päeva hommikuks olin oma hobuse ja ratsutamisega juba sedasi kohanenud, et tuntsin ennast juba tegijana. Viimase päeva 40 km ratsutamist ei tundunudki hirmuäratav, pigem andis julgust juurde enda võimetele. Vello sõnul olin matkal selgeks saanud traavi kergendamise. Esimeste emotsioonide põhjal läheksin veel ja võiks isegi rohkem ja kaugemale sõita.


     
MTÜ Tamula Tallid     tamulatallid@gmail.com     (+372) 504 8621
Koduleht Elitec'st